Meie Inglismaa trip sündis tegelt mõttest minna nädalavahetuseks lihtsalt kuskile ära.
Plaanis olid tegelt hoopis näiteks Montenegro ja Viin aga otsustasime hoopis minna terveks nädalaks Inglismaale ja teha Road trip.
Ostsime Wizz airiga piletid, broneerisime autorendi (Sixt) laupäeva hommikust neljapäeva hommikuni. Majutuse osas oleme üpris vähenõudlikud ning broneerisime ette ainult esimese ja viimase öö. Ülejäänu jätsime lahtiseks, sest Road tripi mõte ongi ju see, et ei tea kunagi kuhu sa jõuad.
NB! Piltidele klikkides avanevad need suuremalt. Selgus, et mul on puudub palju huvitavaid pilte ja kui Tanel neid mulle millalgi jagab, siis lisan hiljem juurde 🙂
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mul oli reedel enne väljalendu kontoris kolleegidega väike istumine ja sain mõned GT-d ära lahendatud. Boss tegi ühe koksi veel tuisutopsiks ka kaasa, et taksosõit lennujaama liiga pikk ei oleks. Tanel oli ka ühe koksi kodus ära lahendanud ja võttis taksoga mu kontorist peale ning lennujaama jõudes saime kenasti ka selle kaasa tehtud pudeli tühjaks. Üks koks veel peale turvakontrolli ja jäimegi rõõmsalt oma väljalendu ootama.
Lennukis olime sobivalt kõrvuti kohtadel ja panin pea Taneli õlale ning magasin juba enne lennuki õhku tõusmist. Korraks vahepeal ärkasin, sest kõrvad olid lukku läinud aga paar neelatust ja magasin edasi. Ärkasin uuesti alles siis, kui lennuk maandus.
Tanel ütles, et magas ka enamuse osa lennust. Kõrval oli meil üks tõmmu välismaalane, kes küsis, et mis meie saladus on, et lennukis magada suudame. Tanel siis lahkelt avaldas, et GT. Mina muidugi lisasin, et tegelikult ma magangi lennukis hästi. Päriselt ka! Või no tegelt üldse igal pool hoolimata asukohast ja asendist, sest kui ma olen väsinud, siis ma lihtsalt magan 🙂
Maandusime Lutoni lennujaamas ja sealt taksoga otse majutuskohta. Valisime tagasihoidliku väikese majutuse, mis oli mõne kilomeetri kaugusel autorendi firmast. See oli armas pisike kohake, kus ukse kõrvalt koodlukuga kapikesest saime oma toa võtme ja oma tuppa jõudes magasime rahulikult hommikuni. Hommikul siis saime ka aknast välja vaadata ja olime kergelt pettunud, et milline raiskamine seal on toimunud.
Majal on tagahoov, mille potentsiaal oli täiesti kasutamata. Seal oli mingi kahtlane pesunöör ja mingi prügi ja muru eest ka polnud keegi hoolitsenud. Kõrval hoovis oli mingi hindu, kes kuulas oma muhedat hindude muusikat ja tegi remonti. Kuna me siiski tahtsime rohkem Inglismaad näha, kui see väike kasutamata tagahoov, siis seadsimegi sammud autorendifirma suunas. Valisime teele jääva väikese pubi hommikusöögi peatuseks ja etteruttavalt võin öelda, et Spanish omlet lisanditega on piisav kahele inimesele!
Spanish omlet.
Auto saime suurema vaevata kätte ja juba olimegi teel.
Esimese peatuse tegime Nottinghamis. Tanel tahtis Robin Hoodi näha. Nägime ja tegime ka paar pilti.
Robini vastas olid mõned terrassidega baarid, millest me sobiva välja valisime ja ühed jahedad joogid tegime. Tatsasime linnas veidi ringi ja sõitsime rõõmsalt edasi.
Seejärel käisime idarannikul Scarboroghs ujumas (tegelt ainult mina). Pärast guugeldasin, et vesi oli seal ainult 12 kraadi. Päeval.
Mina käisin hommikul kella 11 paiku.
Siis aga oli minu kord istuda rooli taha. Minu essa kogemus vaskpoolses liikluses liiklemisega aga olin nagu kala vees 🙂
Ja juba sõitsimegi edasi Whitbysse, kus külastasime Kapten Hooki muuseumi. Väga mõnus vana maja ja huvitav oli lugeda ta kohta, et kus ta käis ja mis ta tegi ning kellega kohtus. Ehk siis saime end ka veidi kultuursemalt haritud ja teekond jätkus.
Järgmisel päeval sõitsime Peak District National Parki.
Meie sihtkohaks oli Hope Valley ja linn nimega Castleton (etteruttavalt võin mainida, et septembris Küprosel kohtusime ühe Britist HASHeriga, kes ütles, et on Castletonist pärit. Oli seal sündinud ja kasvanud, kui väike oli. Nüüd on tal vanust mingi 60-70aastat).
See oli väga vana ja pisike linn. Armas ja hubane.
Käisime kohe õhtul veidi jalutamas ja sattusime kohalikku pubisse, kus tehti mälumängu. Inglismaal on sellistes vanades pubides kombeks teha Quis ehk mälumängu. Minu jaoks esmakordne kogemus. Küsimused peamiselt sellised, mida ainult inglased teavad. Mingi 30 küsimust vist oli ja sellest 9 suutsime ära arvata aga oli see alles keeruline!
Järgmisel hommikul ronisime oma majutuskoha taha mäe otsa. Ma kardan jubedalt kõrgust aga need vaated olid lummavad.
Ja hunnik lambaid oli seal ka. Mõnega mahtusime isegi koos pildile.
Inglismaale minnes minu soov oli näha filmidest nähtud põlde ja kivimüüre ning lambaid seal heina söömas ja seda ma ka nägin. Usun, et vaated piltidel räägivad enda eest aga mulle seal tõesti väga meeldis.
Castletonis on ka inglismaa vanim ja suurim koobas, kus igal aastal kontserte korraldatakse.
Me sinna sisse ei läinud, sest pilet oli vist mingi 17 naela nägu aga mina tõdesin, et sinna linna võiksin kunagi väga hea meelega tagasi minna. Ideaalis nii, et oleks kuni nädala seal. Hängiks päeval ringi, käiks matkamas ja suhtleks kohalikega ning õhtuti istuks pubides, saaks kohalikega jutule ja loodaks, et nad tutvustaks meile selle kandi selliseid kohti, kuhu muidu turistid ei satu.
See oli lihtsalt nii mõnus maalähedane vana koht oma mõnusa vaikse ja rahuliku olekuga. Ja väga pika ajalooga.
Loomulikult oli meil kuidagi nii sattunud, et siis kui me sõitsime teedel, kus olid need lummavad vaated ja kitsad kohalikud külateed, siis olin mina roolis. Kiirteel sõitsin ma üpris vähe aga ma tegin neil väikestel teedel mõnes “taskus” peatusi ja nautisin vaateid 🙂
Neid lõputuid kiviaedu ja suuri põlde vabalt oma asja ajavate lammastega ma ju näha tahtsingi 🙂
Edasi sõitsime Manchesteri.
See osa linnast, kus mina sõitsin (linnast välja sõitis järgmisel päeval Tanel) oli väga mõnus, rahulik ja liiklus palju paremini organiseeritud, kui meie väikses Tallinnas. Seal ei olnud liiklused närvilisi spurtijaid ega isekaid mölakaid, kes kedagi kuskile vahele ei lase.
Sõitsime kesklinna, parkisin auto esimesse sobivasse parklasse ja läksime jalutama.
Kui ma ei eksi siis etteruttavalt võin öelda, et selle ööpäeva eest maksime 20 naela parkimise eest. Ehk tõenäolislt kõige priiskavam kulu selle reisi jooksul. Mugavus maksab.
Aga kuna aeg oli juba täitsa lõuna ja meil kõhud väga tühjad siis otsisime kohta, kuhu kannataks sööma minna. Kõndisime mööda ühest pubist, kus uksel oli silt, et laua ette broneerides on lõuna -50%.
Mõtlesime alguses, et kuna me ei ole kohalikud siis ilmselt see meile ei kehti ning kõnnime edasi. Kõndisimegi. Mingi väikse tiiru, kuni jõudsime tagasi samasse kohta.
Tanel arvas, et mis seal ikka ja proovime. Bronnis netis meile laua ja läksime sisse. Saime kohe laua äärde ja toodi menüüd ette.
Kui olime oma tellimuse esitanud, siis tuli meie juurde üks naisterahvas, kes küsis, et kas me oleme eestlased. Ta on selles kohas vahetuse vanem või juhataja vms ja oli broneeringult eesti nime nähes tundnud isamaalist tõmmet ja astus ligi. See oli tal väga julge ja mõnus samm.
Tsau Carmen!
Ta rääkis meile kohaliku elu kohta ja tutvustas, et just samal õhtul oli Manchester City Meistrite liiga (Jalka fännid teavad) võidu puhul suur paraad läbi peatänava kesklinnas. Ehk paar tänavat eemal. Me (peamiselt siiski Tanel) siis otsustasime, et jääme selleks ööks Manchesteri ja lähme ka paraadile ning tuleme õhtul veel Carmeni juurde tagasi.
Tanel bronnis kohe seal samas meile kõrvaltänavasse hotelli toa (saime viimase aknata umbse kapikese) ja nii me sinna jäimegi.
Etteruttavalt võiksin jälle mainida, et me Taneliga oleme mõlemad jäärad ja selline spontaansus on üks meie tähemärgi juurde kuuluvatest omadustest. Vahel on see hea ja mõnikord mitte nii hea.
Aga kuna me mõlemad sellised oleme ja seda ka endale teadvustame, siis see sobib meile väga hästi ja kuigi vähemalt enda kohta saan öelda, et sellist rahulikku tasakaalukust on päris palju aastate jooksul juurde tulnud, siis on meil Taneliga alati väga mõnus olnud, kui oleme otsustanud niimoodi spontaanselt midagi teha.
Jube mõnus tunne, kui su kõrval on inimene, kellega on nii mõnus klapp ja suurepärane tiimitöö 🙂
Nagu öeldud, siis hotelli saime viimase toa ja sellel ei olnud akent aga see-eest oli see suht ok hinnaga. alla 100€ öö eest. Vist oli isegi mingi 80 ainult. Aga kuna sellist paraadi kogemust võib saada ainult ühe korra elus, siis see oli seda väärt!
Isegi kui selles toas grammigi õhku ei olnud hommikuks.
Mul oli täiesti juhuslikult kaasas helesinine kleit, mis oli suht samas toonis nagu City klubi värv. Panin selle selga ja olin peaaegu nagu ise ka mingi mega fänn 🙂
Kui jõudsime paraadi kogunemisele, siis ega palju ruumi enam ei olnud. Inimesi oli nii meeletult palju, et kohati tuli hirm, et kui keegi tahab hunnikut inimesi õhku lasta siis nüüd on hea võimalus.
Õnneks keegi kedagi õhku ei lasknud. Hoopis hakkas taevast ämbrite kaupa vett alla sadama ja äike ning müristamine olid ka teemas.
Väga ainulaadne kogemus on olla Manchesteris vihma ja äikesega paraadil, kus isegi liikuma ei mahu ja 20 min hiljem sõidavad 4-5 avataud ülaosaga rekkat mööda, kus on jalgpalli klubi jalkaässad ise kohal ja väga suures peomeeleolus. Tõesti ainulaadne kogemus ja ma ei vahetaks seda millegi vastu.
Eks oli veidi ebamugav sellise märjana olla aga ma ilmselt ei unusta seda mitte kunagi.
Peale paraadi olime märjad nagu kassipojad ning käisime käppelt hotellist läbi, et jälle riided vahetada ja minna tagasi sinna grillipubisse, kus Carmeniga tuttavaks saime. Tegime mõned joogid ja ajasime juttu ning siis hotelli magama.
Hommikul sõitsime edasi Liverpooli. Soovitan kohe kõigile, et kes Beatlesi kujude juurde minna tahavad siis jätke auto sinna kuskile kontorihoonete juurde tasulisse parklasse ja minge jala. Me läksime Wase juhendamisel tunnelist läbi ja pidime sama targalt tagasi ka tulema ja oleks ka teisel korral mööda sõitnud, sest need kaardid ei oska sind sinna autoga kohale viia. Soovitan seega minna jala! Max kilomeeter vb vaja kõndida siis.
Nende kuttide kujude juures oli muidugi järjekord ja kuni me oma korda ootasime, siis suutis üks ringi lendav lind mind oma kakaga riivata. (Etteruttavalt võin öelda, et kuni selle teksti avaldamiseni ma lotovõitu veel saanud ei ole.)
Tegime oma pildid ära, ostsime mulle vingest jätsiautost ühe jätsi ja jalutasime veidi seal ringi. Ma nägin oma elu kõige pikemat ala, kus olid armunud oma tabalukke kinnitanud. See aed oli nii pikk, et ei mahtunud ühele pildile ja jätkus pikalt. Väga pikalt. Oleksin vist neli või viis pilti pidanud tegema, kui kogu aeda üles pildidtada oleksin soovinud. Praegu vaatasin, et teiselt poolt ma ei teinudki pilti aga seal oli rohkem näha, et kui palju neid reaalselt oli.
Sõime siis kohalikku Türgi tänavawrappi ja jaluatsime tagasi autosse.
Seejärel suundusime läbi imeilusate vaadetega mööda Walesi käänulisi mägede vahelist teed Walesi alumisse otsa Llanelli linna, kus elab mu endine kooliõde, Kersti, kelle juures me ühe öö peatusime.
Enne Kersti juurde jõudmist olin ma sellest pikast sõidust nii väsinud, et kui ühelt ringilt valesti välja sõitsin ja korraks teeäärde tõmbasin, et hetke hinge tõmmata, sest olin väsimusest pahuraks muutumas, suutsin äärekivisse sõita. Võite arvata, et mu pahura võitu tuju oli nüüd veel ka kurb ja olin enda peale korralikult vihane.
Õnneks oli see see sama rehv, millel oli juba varasem kahjustus ja rendifirma meile selle eest lisamaksu ei lajatanud aga tuju oli mul rikutud ja sõita rohkem eriti ei tahtnud aga pidin natuke veel sõitma.
Olime selleks hetkeks kokku üle tuhande kilomeetri maha sõitnud ja enamus teest, kus mina sõitsin, olid käänulised kitsad mägedevahelised külateed. Ehk siis suht väsitavad autojuhile. Need oli imeilusad ja ma nautisin neid väga aga me polnud eriti puhanud ja olin üpris väsinud juba.
Mis ma siin ikka vabandan, õnneks me selle äärekivi pärast trahvi ei saanud ja see selgus juba enne tagasi koju lendamist, seega sain murest ka lahti.
Aga Llanelli, see ilus väike linnake oma sooja rannaveega ja külalislahke Kerstiga olid mõnus puhkus üheks õhtuks. Ta peiks nuumas meid enda tehtud Itaaliapärase toiduga ja tekitas hommikuks korraliku pohmelli (eriti just mulle) oma koksidega kuhu olid segatud rumm ja gin.
Järgmisel päeval oli raske ennast liikuma saada aga jõudsime ikka ka need pisikesed kuulsad kivikesed üle vaadata.
Soovitan kõigil, kes Stonegenge näha tahavad, siis tasuta saab ka. Katsuda neid nagunii ei saa ja aeda sisse mineku eest mingi 25 naela per nägu maksta tudus liiga suur kulutus. Oleks saanud neile küll tiiru peale teha aga aia tagant oli ka täitsa piisav vaade 🙂
Edasi läksime Maiko juurde. Leppisime selles juba enne kokku ja nad võtsid meid väga südamlikult vastu 🙂 Tegime grilli ja rääkisime juttu.
Kuna hommikul oli meil vaja vara liikuma hakata, et auto ära anda, siis väga pikalt kahjuks istuda ei saanud aga loodame kindlasti kunagi jälle neile külla minna 🙂
Londonis oleme Taneliga mõlemad varasemalt käinud. Tema veidi rohkem aastaid tagasi ning mina käisin Andraga 2019 juunis.
Käisime London Eye peal ja vaatasime tervet linna sealt kõrgustest 🙂
Sai üle vaadatud Big Ben ja kõnnitud liiga palju. Minu soov oli ka selle vana Mini taksoga sõita aga aja puuduse tõttu, saame seda mõni teine kord teha. See reis ei olnudki planeeritud linnaga tutvumiseks vaid eesmärk oli käia võimalikult paljudes erinevates kohtades ning näha riigi erinevaid külgi. Londonis seega lihtsalt puhkasime ja tsillisime.
Veetsime viimase päeva pikemalt magades ja pargis logeledes. Lõpuks oli kiire rongile, et lennukile jõuda. See aga on omaette lõbus lugu 🙂
Tegime ühes Hyde pargi kohvikus Taneliga rahulikult veel lõunased õlled, sest no aega veel oli ja kui siis lõpuks avastasime, et võiks oma kotid võtta ning rongile minna, siis läks kiireks.
Kumbki polnud vaadanud, et kui kaua me raudtee jaama sõidame ja kui hotellis taksot tellima hakkasime ning aega nägime, siis läks kiireks. Minuti täpsusega oleks jõudnud.
Tellisime ära ja läksime õue ootama. Lähenes takso, lehvitas kaugelt ja ütles, et sõidab ise hoovi. Istusime siis sisse ja rääkisime, et nüüd on kiire raudteejaama. Ta ütles, et pole hullu, teab kiiret teed.
Alustasime siis sõitu aga Tanel vaatas äpist, et liigume hoopis teises suunas. Hakkasid siis taksojuhiga sel teemal vestlema ja selgus, et sõidame vale raudteejama suunas. Mitte seetõttu, et me valesti oleks midagi märkinud, vaid seetõttu, et see oli vale takso.
Me ei kontrollinud auto numbrit kui sisse istusime ja tema ei küsinud meie nime. Õnnetu ebaõnn.
Rääkisime raudteejaamast ja oli ju kiire.
Siit õpetus, et vaja ikka alati auto numbrit kontrollida!
Igatahes ta viskas meid hotelli juurde tagasi ja meie enda takso ootas meid seal 🙂 Saime sinna ümber ronitud ja kihutasime 🙂 Viimase foori taga hüppasime taksost välja, et kiiremini saada (arve maksmiseks on äpis krediitkaart lisatud nagu Boltil. Äkki oligi Bolt. Ma enam ei mäleta) ja jooksime üle tee raudteejaama. Seal selgus, et oleme vales jaamas, meie oma oli teisel pool teed eraldi hoone.
Oi kui kiire oli. Küsisime jooksu pealt erinevatelt raudtee jaama töötajatelt, et kuhu minema peame ja andime taldadele valu. Jõudisme rongi ja kui maha istusime, hakaks rong sõitma.
See oli napikas jõudmine. Vahepeal muidugi selgus, et meie lennuki väljumine oli edasi lükatud ja oleksime ka järgmise rongiga õigeks ajaks jõudnud aga no kes siis topelt maksta tahaks 🙂
Lennujaamas sõime kiire lõuna ning hängisime niisama inimesi ja oma telefone vaadates. Mõned joogid said ka tehtud, et hea lennu-uni tuleks 🙂
Väga mõnus puhkus, kuigi mõlemad vahel hommikuti läpparitega ka tööd tegime.
Migreenik 